Meie tõud
AUSTRAALIA LAMBAKOER
Austraalia lambakoer on üks uuemaid karjakoera tõuge maailmas. Tõu ajalugu ulatub 100 aasta taha. Kuigi tõu nimetus viitab rohelisele mandrile, on tema tõeliseks kodumaaks Ameerika. Üks populaarsemaid teooriaid nime saamise kohta on, et “need sinised koerakesed”saabusid Ameerikasse koos Baski karjustega Austraaliast 19 sajandi alguses. Ja sellest tulenevalt nimetati nad Austraalia lambakoerteks.
Raamatus „All About Aussies” mainitakse, et Austraalia lambakoer on aretatud bordercollie , Pürenee lambakoera , pikakarvalise collie ja tänaseks väljasurnud smithfieldi koerast.
Ameeriklaste eesmärgiks oli aretada aussist (Austraalia lambakoera levinud hüüdnimi) koer, kes suudab teha oma tööd erinevates ilmastikutingimustes (jääkülmas vihmas, lumes ja lõõmava päikese käes). Koer kes oleks kiire, tark, energiline, vastupidav ja suurepäraste tööomadustega. Koerte aretus keskendus põhiliselt käitumis- ja tööomadustele. Sugu said jätkata vaid need koerad, kes said oma tööga hästi hakkama.
Iseloom
Austraalia lambakoer on intelligentne keskmist kasvu koer, tugeva karjatamis- ja kaitseinstinktiga. Ta on meeldiv ja ustav kaaslane, suurepärane perekoer. Talle meeldib olla osaline igapäevaaskeldustes ja tegemistes, nautides peremehe lähedust. Ta on nagu vari, kes saadab oma peremeest kõikjal. Usina karjakoerana on ta väga vastutustundlik oma kohustuste ees (suhtes), ajab ta siis parajasti karja, kaitseb maja või tegeleb mõne muu temale antud ülesandega. Tänapäeval kasutatakse aussisid ka pääste- ja teraapiakoertena ning nendega harrastatakse erinevaid koeraspordialasid.
Aussi sobib eelkõige aktiivsele inimesele. Tõu energilisus võib üllatada paljusid. Nad jooksevad, hüppavad ja möllavad palju. Aussi omanik peaks olema valmis pakkuma oma koerale piisavalt tegevust, nii liikumise kui ka ajutöö kaudu. Aussi on kõige õnnelikum siis, kui ta saab ennast väsitada nii füüsiliselt kui vaimselt.
Tõu omaduste plusspooleks võib pidada kindlasti tema rõõmsameelsust, naljasoont ja soovi olla omaniku lähedal. Aussi omanik ei pea kunagi muretsema üksinduse pärast, sest aussi on valmis teda saatma kõikjal: vannitoas, tualetis, pesu pesemisel, söögivalmistamisel, televiisori vaatamisel jne. Nad on nõus olema kus iganes (autos, bussis) peaasi, et saaks olla peremehe läheduses.
Ausside puhul ei tohiks aga kindlasti unustada, et neil on tugevalt arenenud kaitseinstinkt ja nad on valmis andma oma elu kaitstes oma peremeest. Eelkõige peitub selle armsa mõmmiliku välimuse taga aga siiski tubli töökoer.
Aussid on erinevad nii oma olemuselt kui ka välimuselt. Kui mõne teise tõu puhul võib tunduda, et üks koer on teise koopia ja ainult nende omanikud teevad neil vahet, siis ausside puhul on see pigem vastupidi. Kahte ühesugust aussit on raske leida, erinevused algavad kõrvade asendist, turjakõrgusest, silmavärvist, saba pikkusest…
Levinumad värvid on: red ja black tricolor, red ja black bicolor, red ja blue merle.
AMEERIKA VÄIKE LAMBAKOER
Ameerika väike lambakoer (ingl Miniature American Shepherd) on väikest kasvu karjakoeratõug, mis on pärit Ameerika Ühendriikidest. Ameerika väike lambakoer sarnaneb oma esivanema austraalia lambakoeraga, kuid on kasvult väiksem. Tegemist on energilise, suure liikumisvajadusega koeraga, keda on lihtne treenida ja kellega saab harrastada ka koerasporti. Tõug on olemuselt intelligentne, sõbralik ja truu.
Täiskasvanuna kaalub isane koer kuni 15 kg, emane 13 kg. Turjakõrgus on isastel 36–46 cm, emastel 33–43 cm. Kehaehitus on tugev, kuid mitte massiivne. Pea on keha suhtes proportsionaalne. Seljajoon on turjast puusaliigeseni tasane. Tõug võib olla nii sabaga kui ka sabata.
Karvkate on keskmise pikkusega ja võib olla sirge või laineline, jalgade tagaküljel on mõnevõrra tihedam karvastik. Nii isasel kui ka emasel koeral on kaelal ja rinnal mõõdukas “lakk”, kuigi isastel on see uhkem kui emasel. Aluskarva paksus varieerub vastavalt kliimale, milles koer elab.
Tõustandardis lubatud värvused on must ja punane tricolor, must ja punane bicolor, sinine marmor (blue merle), punane marmor (red merle) .
COLLIE, PIKAKARVALINE
Šoti lambakoer e. collie on aretatud Šotimaal. See on vana tõug, kelle eellased elasid Briti saartel juba kiviajal. Peaaegu igas colliet käsitlevas artiklis kirjutatakse selle tõu algupärast, mis aga on ja püsib ilmselt igavesti saladuses. Osaliselt selle tõttu, et tõu esivanemad olid tööd tegevad karjakoerad, ei maalitud neid piltidele nagu paljusid jahikoeri. Ja on ka päris kindel, et kui Inglise kuninganna Victoria ei oleks armunud nendesse karjakoertesse, ei oleks collie tõug nii ruttu saavutanud oma tuntuse ega pääsenud aretusse.Esimesi tänapäevase tõuga sarnaseid koeri esitati Birminghami koertenäitusel karjakoerte klassis 1860. aastal. Põhikarva värvus oli sel ajal blue merle (sinine valgega) ja tricolor (must-valge pruunikate laikudega). Selle koeratõu esivanemad olid eeskujulikud karja- ning valvekoerad, kes oma kiledahäälse haukumisega pidid märku andma võõra tulekust. Sealt on pärit ka collie tavapärasest suurem haukumise vajadus. Elamine ja töötamine Šoti mäestiku karmides oludes karastas colliet, arendas tal välja erakordselt hea haistmise ja kuulmise ning tegi ta vastupidavaks. Karmi kliima tõttu kujunes välja pikk ja tihe karvkate, mistõttu neid koeri saab kasutada väga erinevates oludes.
Collie on tark, kergelt alluv dressuurile, hell oma pereliikmete (inimeste) vastu.
Hästi treenitud collie ei lase jalutuskäikudel peremeest kunagi silmist ja hoiab kõrvad poolkikkis, püüdes kinni iga väiksemagi heli või peremehe käskluse.
Näiteks Vene-Jaapani sõja ajal olid collied Briti armees sanitaarkoerteks. Samal eesmärgil peeti neid ka Esimese maailmasõja ajal teiste riikide armeedes. Teises maailmasõjas olid collied edukad miiniotsijad.
50. aastatel kasutati colliesid tähnikhirvede karjatamisel. Katse õnnestus ja andis suurt ökonoomiat – hirvede sigivus suurenes ja haigestumine vähenes.
Collie on keskmist kasvu, pika karvaga, kergete, kiirete liigutustega. Isase turjakõrgus on 56–61 cm, emasel 51–56 cm.
Väga omane colliele on oma karja kaitstes ja sissetungijat eemale peletades teha välkkiire rünnak ja esihammastega näpistada, nii et ründaja sattub üldjuhul alati paanikasse ja põgeneb.
Tulevane collieomanik peab kindlasti meeles pidama, et colliel on karjakoera instinktid, mis hoiavad teda eriti ärksana, veidi enam haukuva ja liikumisest suurt rõõmu tundva koerana. Et collie oleks nii hingeliselt kui ka füüsiliselt suurepärases vormis, tuleks temaga kindlasti jalutada iga päev mitu kilomeetrit. Ei oma mingit tähtsust, kas elad maal või linnas, väikeses või suures korteris. Tähtis on, et oled reibas ja liikuv ning naudid koos koeraga värsket õhku. Kindlasti mitte ei tohi colliet ketti panna. Nii julma kohtlemist collie psüühika vastu ei pea – iseloom muutub kurjaks ja, mis kõige hullem, salakavalaks. Ketis peetav koer ka haugub vahet pidamata, lihtsalt igavusest.
Colliet, kellel on õige karvastruktuur, on kerge kammida ja korras hoida. Karv ei märgu ega määrdu eriti. Vihmas poriseks saanud karv kuivab kiiresti ning liiv ja mustus pudeneb maha. Kui te iga nädal oma koera korralikult kammite, ei ole vaja teda pesta, võib ehk ainult puhastada valgeid kohti või jalgu, kui need tunduvad mustad olevat. Kõrvatagust karva tuleb kammida tihedamini, kuna see on väga pehme ja sinna tekivad suured takud.
Enim levinud karvavärvus tänapäeval on sable-white e. pruun valgega, tricolor e. must-valge pruuniga, viimasel ajal ka blue merle e. sinine, mida loetakse üheks vanimaks karjakoera värvuseks. Sinist colliet esines kõikjal Inglismaal. Kõige hinnatum sinine on hõbesinine, millel on väikesed mustad täpid. Loomulikult on tõu välimus algusaegadest palju muutunud. Alles aga on jäänud uhke karjakoera hoiak, mis teebki selle tõu nii suurepäraseks.