Kontakt

 

Marge Perri

Asukoht: Harjumaa, Estonia

E-mail: austraalialambakoer@gmail.com

Telephone: +3725163176

 

 

 

 

 

Meie lugu ja Peak River kenneli algus

Minu nimi on Marge Perri, olen kahe lapse ema ning ühe lapselapse vanaema. Lisaks neile kuuluvad minu ellu ka hulgaliselt vahvaid karvaseid neljajalgseid. 

Olen kogu oma teadliku lapsepõlve endale koera soovinud. Vedasin omale pidevalt koju tänaval hulkuvaid koeri ning lootsin alati, et ühel hetkel mu vanemad ütlevad: „Olgu, Marge, see koer võib jääda.” Muidugi seda kunagi ei juhtunud. Õnneks oli mul alati võimalus jalutada naabrite koertega. Teadsin väga täpselt, kellel on koerad ja pidevalt olin nende uste taga küsimas: „Kop–kop, kas ma Mukiga jalutama tohin minna?“. Lisaks ootasin iga suvi augustikuu saabumist, mis oli ainukene vaba kuu trennidest, laagritest ja koolist, et võimalikult ruttu maale tädi juurde minna. Seal olid kolm koera Tillu, Sulli ja Karu ning võimalus käia reedeti metsavahi talus saunas, kus oli koeri lausa rohkem kui viis. Juba siis ei tundnud, et koeri oleks liiga palju olnud. Samuti ei raisanud ma oma taskuraha kunagi jäätise või kommide peale, vaid ootasin koertenäituseid, et saaksin hoopis mõne uue koera pildiga postkaardi omale osta. Kogusin neid albumitesse, mida mul lõpuks oli kokku vist lausa viis tükki.

Peale pikka vanemate kauplemist ja lunimist nad leebusid ning lõpuks saabus meie perre pikakarvaline collie Leidy. Ta oli pärit Sillamäelt ning ta oli pesakonna kõige väiksem kutsikas. Juhuslikult läks kuidagi nii, et Leidy vend kolis ka just sinna samasse meie tänavale, tänu millele saime koos koos vennaga ja veel paari colliega Kadriorus kambakesi jalutamas käia.

Aeg läks edasi ning saades 30 tundsin, et nüüd on käes see hetk, kus ma enam ei suuda ilma päris oma enda koerata olla. Alguse sai põhjalik otsimine-vaatamine-uurimine, kuni lõpuks nägin ühel näitusel koera, kelle tõu olemasolust mul polnud vähimat aimugi. Hiljem kui sain teada, et see oli must tricolor Austraalia lambakoer olin kindel, et nüüd tuleb selline vahva käpp ka omale leida. Saadetud sai väga palju e-maile ning suuresti jäingi nendele vastuseid oodatama, kuni lõpuks tuli vastus Rootsist asuvast Gun Lake kennelist, et neil on koduotsingul pesakonna kõige väiksem emane must tricolor kutsikas ja meid oodati nendega kohtuma. Nii sattuski meie igapäeva elu vürtsitama väike energiapall Tinny (Gun Lake Dancing Queen), kes oli muuseas ka kõige esimene Austraalia Lambakoer Eestis. Alates sellest hetkest tegi minu elu 100% kannapöörde!

Sõbranna Kadi soovitas peagi minna ka kutsikakooli ja võib öelda, et sinna ma jäingi. Sellest hetkest algas kõik, mis tänasel päeval minu elus on: kutsikate ja koerte koolitamine ja nende aretus. Olen lõputult tänulik Tarkade Koerte Klubi kutsikakooli juhendajale Kätlin Kleinile, kes suunas mind edasi sõnakuulelikkuse ja agility trennidesse Sirje Vetsi ja Anne Tammiksalu juurde. Sealt sai alguse minu huvi koerte koolitamise vastu ja tänaseks olen Eesti Kennelliidu poolt atesteeritud koerte koolitaja. Kutsikakoolis tunde andes viis elu mind kokku Brit-Hell Ruusiga, kes tutvustas mulle koertenäituste maailma ja kellest sai minu koerte handler/groomer. Tänu temale on meil oma koerte puhul ette näidata suurepäraseid näituste tulemusi! Aegamööda hakkas meie ellu lisanduma järjest uusi koeri: Bubba Itaaliast Wallawanda kennelist, 2-aastane tüdruk Billie Kanadast, Ryder Thunderbays kennelist ning Muffin Harmony Hills kennelist. 2008. aastal nägi ilmavalgust meie Tinny ja USA-st pärit poisi Tamarini esimene Austraalia lambakoerte pesakond, mis oli ühtlasi ka kõige esimene ausside pesakond Eestis. 9 vahvat kutsikat hoidsid meid usinalt tegevuses. Olen väga tänulik Tamarini omanikele Caritale ja Kimile kogu neilt saadud õpetuste ja toetuse eest. Ja loomulikult on siinkohal oluline välja tuua kui meeletult suur tänu on mul kõigi minu esimese pesakonna kutsikaomanikele, sest just Teie olite need, kes õpetasite mind väga palju minu kasvataja teekonna alguses!

Ausside aretus viis mind hiljem kokku ka just selle koera omanikuga, keda ma toona näitusel nägin ning tänu kellele ma just selle tõu valisin. Meie suhtlus kestab siiani ning tänaseni on ta üks minu mentoritest, kelle käest julgen alati abi ja nõu küsida.

Mõned aastad hiljem lisandusid meie ausside kõrvale ka collied. See oli nagu loogiline jätk, sest minu nn „koeramine“ saigi ju alguse just varasemalt mainitud lapsepõlve koerast collie Leidyst. Nagu ikka suuresti tänu koertele viis elu mind kokku Inglismaal asuva kenneliga Jotars, kellega meil juba oli sujuv koostöö ausside osas. Ühel hetkel aga küsis Jotars kenneli omanik Sharon, kas ma oleksin huvitatud võtma ühe tema collie tüdruku mõneks ajaks enda juurde elama, et temaga siinkandis näitustel käia. Muidugi olin ma nõus ning blue merle collie tüdruk Kiss saabuski meile. Ta olid aga omad plaanid – „Ma tulin, et jääda!”. Hiljem liitus meiega ka samast kennelist pärit tricolor collie tüdruk Lula, kes oli juba täiskasvanud. Lula jaoks oli tema kasvataja jõudnud juba välja valida ka kena peika ning tänu sellele saime oma esimese collie pesakonna, mis suurendas meie colliede arvu mitme koera võrra. Kiindumus Lulasse oli niivõrd suur, et tema asemel kolis Inglismaale Jotars kennelisse tagasi hoopis Lula poeg Jett.

See oli vaid lühikene ülevaade mõningatest meie koerte lugudest. Kõigi teiste meie vahvate neljakäpaliste kohta leiate infot samuti siit kodulehelt.